“Lühematel distantsidel on sees väikesed muudatused, mis viivad kõik osalejad Valgehobusemäe tipust läbi.” oli lause mida vähem kui 24 tundi enne starti kodulehelt lugesin. Paar aktiivset ning veidi ahastamapanevat silmapööritust ja “ah, savi see!” hiljem oli käes laupäev, 26.september, kui sain lõpuks uue rattajaki selga panna ja teadmatuses Valgehobusemäele suunduda. Kui hull üks 21,8-kilomeetrine rattarada ikka olla saab? Keavast keerukamat ja närvesöövamat rada mu maailmas ei eksisteeri.
Päevaks oli sügisesse taas suvi saabunud, mis loomulikult tuju konditsioonis hoidis. See tähendab ju ometigi, et rajal mudaga silmitsi seista ei tule. Etteruttavalt kinnitan, et tuli küll. Veidral kombel oli enne selleaastast viimast starti lausa väike pabin ja sooritusärevus sees. Asjatult, sest eesmärk ju eelnevate sõitudega sama – omal jalal (rattal) tervelt finišeeruda. Stardis oli juba omajagu tegemist esimesest “mäest” üles sõtkuda. Tehtud see esimene väike vaheetapp sai. Kiire asfaldilõik, millele järgnes mu lemmik osa rajast – mets, palju juurikaid ning palveid kõrgematele jõududele, et käna ei paneks. Taaskord jõudis kohale, milleks üldse võistelda. Selleks, et kellelegi ära teha. Ausalt pakub ebamaiselt suurt rahuldust, kui kellestki parem olla õnnestub.
Rajal ümbritses mind eelnevatest kordadest vähem mudilasi. Keegi on arenenud? Võib-olla paar grammi, sest kui oli võimalus kiiremini pedaali tallata, seda ka tegin. Taaskord ei teinud rattakompuuter koostööd ja läbitud distantsist rajal hullates seetõttu arusaam puudus. Tund jäi alistamata ja ega see mu päeva suurim unistus ka ei olnud. 70 minutiga jäin rohkem kui rahule. Kui esimesel aastal kulgeda, on järgmised korrad progressi üle suurem rõõm uhkust tunda! Esimest korda seisin vōisteldes mitmel korral silmitsi asjaoluga, et klippe kasutama pole asunud. Tossu tald ja pedaalid ei teinud absoluutselt koostööd. Lausa imetlusväärne, et õhtut kangete taldadega ette ei tulnud. Järgmist võistlust klippideta ette ei võta. Võta nüüd kinni, kas ongi rattasõidud sõidetud või suudan end meeldivalt kukkuma veenda ja mugavustsoonist välja astuda.
Kui muidu oli rada kaunis nauditav, sõidetav ja mitte liialt keerukas, siis tark enne õhtut ei hõiska ja lõpuosas kohtusin mudalōiguga. Endiselt võttis tuju ära. Liiv ja muda ei ole mulle poole aastaga lähedasteks saanud. Pealegi nägin enda ees üht muttakukkumist pealt. Ühtlasi oli raja kitsaim lõik koht, kus pika distantsi võistlejad tagant nagu tuul selga lendasid ja ma oleks võinud vabalt pool tundi põõsas kükitada, et neile mitte ette jääda. Kust tuleb suutlikus ebanormaalsetes oludes sellist kiirust aretada? Tasakaalutunnetusest rääkimata. Vaatasin, imestasin ja imetlesin.
Kuidas ma saakski jutu alul mainitud Valgehobusemäe tipust mitte juttu teha? Tõus oli ja tuli. Kui eelnevalt oli närvikava puhkereziimis, siis “kuristiku serval” rattaga sõitmine paistis küll üleliigne eluga riskimine. Rattaga jooksmine on mul ammu selge ja seegi osa sai kenasti läbitud. Kirsiks lõpukiirendus, kus enda mäletamist mööda tõusust teosammul pedaale sodiks vajutades konkurendi alistasin. Vōistlus ju! Mis seal muud teha kui arvutimänguri kombel kaaskodanikke püüda.
Kui Kaili oma ratast maha müünud pole, on ta järgmisel hooajal (mitte Keavas) taas stardijoonel.
Kaili Kuusik
