6.juuni, kauaoodatud suvekuu esimene nädalavahetus Palamusel – kiidusõnad rajameistrile, kniks ilmataadile, tänud kaassõitjatele. Oli üks ilus, lõbus, arendav ja aktiivne laupäev Kesk-Eesti imeilusas looduses. Kirsiks tordil sai tehniline viperus ja minu oskamatus kilomeetreid tunnetada.
Lisaks kenasti märgistatud rattarajale Eesti küngaste vahel, on Palamuse tuntud kui mitme Oskar Lutsu teose sünnipaik. Koolimaja, kus Arno isaga kooli läks, oli stardist kiviviske kaugusel. Tänaseks päevaks on sellest muuseum saanud. Sekka teisigi teadatuntuid filmistseene.
Kui Keava etapp niitis esimeste meetrite jooksul jalad alt, oli Kalevipoja rattamaraton tõeline nautimine. Esimesed kilomeetrid puhast alateadvusesse surutud hirmu eelseisva ees. Singlid tervitasid suure ja turvaliselt laiuva tee asemel alles 5. kilomeetril. Olin teinud otsuse lugeda üle iga tõus/langus, kus ratta käe kõrvale võtan. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võib selle kokku võtta nii – 5/6’st! 🙂 Kahe etapi vahepeal olid paar asjatundlikku silmapaari maastikuratta trennis teadmisi ja oskusi juurde andnud. Neist Palamusel mu jaoks veel suuresti kasu ei olnud. Ühest tõusust pedaalisin end nii suure õhinaga üles, et rõõmu verbaalne väljendus tuli mäkke jõudes koheselt! Väikesed pisiasjad kipuvad raskustes eriliselt silma paistma. Lisaks paistis päike tsüklitena vihmasabina kõrval kõrvetavalt ning outfiti vahetust tuli korduvalt ette. Kui on meeles kodunt ratas ja kiiver kaasa võtta, siis vastavalt Eesti ilma heitlikkusele riietumist tuleb veel õppida.
Ei tea, kuidas lood sportlaste ja tippharrastajate toidutarbimisega rajal olles, kuid seegi vajab arendamist. Hea, kui 22 kilomeetri läbimisel aega toitumisele mõelda on 🙂
Olenemata faktist, et tõuse/languseid oli meeldivalt vähe, puudub endiselt julgus neisse südamerahuga usaldavalt suhtuda. Õnneks toimib siin positiivsel eeskujul baseeruv psühholoogia, kus teiste pealehakkamine ja õnnestumine kasvatab enesegi usku. Kes rajaga tuttav pole, on viimases kolmandikus korralik kruusateene maasikas, kui kiirus sinu sõber on. Saab kena hoo sisse! Mõnelt uljamalt kuuldus kiirus 50st. Õnneks on ratastel pidurid.
Koos neiudega kaunite looduslike fotoseinade vahel rattaga liiklemine pani meid loomulikult ümbritsevat nautima ja kui ka sul puudub võistlusgeen, on Palamusel sulle midagi pakkuda. Miljonivaateid Vooremaa maastikuil jagus pea igasse hetke. Rapsipõllul enda jäädvustamine käis meie “võistlusega” igati kaasas! Lisaks oli uudishimulikumatel võimalus lehmalauta piiluda.
Lausa uskumatu, kuidas esimene ja teine etapp teineteisest erinevad. Rajaprofiili poolest jagus loomulikult samu elemente, kuid nende maht erines. Seda kinnitas ka lõpuaeg, mis 22,19km läbimisel oli ilusad 1:22:02. Jaksu jagunuks veel teisekski ringiks.
Mis tehniline rike mu rattavõistluse eriliseks tegi, mõtled ehk? Rattakompuuter näitas finishisse jõudes kolmandiku võrra väiksemat kilometraazi. Kuna rada oli algajale tõesti meeldivalt sõidetav, ei näinud see usutav ja pakkus ilmselgelt palju rõõmu, et järjekordne sõit läbi ongi! Viimast korda virtuaalses vormis, kus kaasvõistlejaid üldse pole või minimaalselt on. Kuidas võistlustempot rattaga küngaste vahel hoida on, sellest järgmisel korral kui asi tõsiseks läheb! 🙂
Kaili Kuusik
