2026. aasta Estonian Cupi naiste üldvõitjaks krooniti Soomest pärit Karoliina Leinonen, kes kirjutas end sarja ajalukku alles teise välismaalasest üldvõitjana. Vaid mõned aastad tagasi rattasõiduga alustanud Karoliina jaoks oli Estonian Cupi üldvõit tänavuse hooaja suurim eesmärk – nüüd on see tehtud. Rääkisime Karoliinaga tema rattateekonnast, Eesti ja Soome rattakultuurist, sarja konkurentsist ning sellest, kuidas 17 753 rattakilomeetrit ja 650 treeningtundi ühe hooaja sisse mahuvad.
Karoliina, Estonian Cupi kahekümne kuues hooaeg on lõppenud ja Sina oled alles teine välismaalane, kes on selle sarja võitnud. Palju õnne!
Suur-suur aitäh! Ma olen ise väga õnnelik. Kui aus olla, siis see oligi minu selle hooaja suurim eesmärk.
Tuled Läänemere põhjakaldalt Soomest. Räägi pisut oma rattasõidutaustast.
Esimese maanteeratta ostsin 2022. aasta sügisel ja esimene rattasuvi oligi 2023. aastal. Rohkem olen keskendunud maantee eraldistartidele, mida sai eelmisel aastal õige mitu võidetud. Tänavune suvi oli mul alles esimene maastikurattal ja õppimist jagub selles vallas veel rohkesti. Võib-olla aitab pisut kaasa ka varasem motoenduroga tegelemine.
Mis Sind Estonian Cupi sarja juurde juhatas?
Siinne klubikaaslane Kaupo näitas eelmisel talvel sarja liidrisärki – see tundus väga äge. Kaupo muigas ja ütles, et see on mul täielikust õnnest puudu. Nüüd on see ka olemas! 🙂
Milline on meie sarja konkurentsitase läbi Sinu silmade?
Konkurents on korralik ja tasuta lõunaid siin ei jagata – iga koht on välja teenitud. Mina nautisin täiega!
Naabrid kipuvad ikka ennast võrdlema ja ega meiegi sellest pääse. Sinu aus hinnang: kas naisrattureid on rohkem rattasadulas Eestis või Soomes?
Eestis on rohkem, vähemalt võistlustel kindlasti, ja see on väga lahe. Siin peab naiste arvestuses ikkagi reaalselt võidu sõitma – lihtsalt lõpuni kulgemisest abi pole.
Kartmata ristilöömist – vähemalt meie seda ei tee –, kas Sinu silmis on tüüpiline eestlane ka rattasadulas samasugune?
Hehee, mulle tundub, et igal eestlasel on vähemalt üks jalgratas. 🙂 Imeline, et rattavõistlused on siinkandis nii populaarsed, eriti just maastikurattasõidud.
Meil oli kalendris kolm gravel’i- ja kolm maastikurattasõitu. Kuidas Sulle selline jaotus tundub ning kas ise kaldud pigem maastiku või gravel’i poole?
Mina kaldun kindlasti rohkem gravel’i poole – eks mu rattavalitsemine metsas ole ka veidi nõrk. Aga ühine sari kahele distsipliinile pole midagi uut. Minu teada on USA suurim Life Time Grand Prix sari samuti kombinatsioon gravel’ist ja MTB-st. See hoiab asja põnevana.
Meie üldjuhend ütleb praegu, et üks halvim tulemus läheb arvestusest maha. Samas on meil laual ka arvamus, et kahe halvima tulemuse mahaarvamine suurendaks huvi sarja vastu. Mida Sina arvad?
Uhh… Ma arvan, et ühe tulemuse mahaarvamine on parem. See tagab suurema keskendumise sarjale ja tunnustab seeläbi rohkem neid, kes kogu aeg stardis on.
Meeste võitja Gert Kivistik lahterdas ennast juba harrastajaks, endal sel hooajal 12 000 kilomeetrit jalas. Millist läbisõitu Sinu arvestus näitab?
Minul on toas rullide peal sõitmisel suur osakaal. Kogu kilometraaž on sel aastal 17 753 kilomeetrit, millest õues olen sõitnud umbes 9000. Treeningtunde on sel aastal rattasadulas kogunenud kokku 650.
Lõpetuseks: kas hooaeg on nüüd läbi või on veel starte ees ootamas?
Ainult Tartu Rattamaraton ja seejärel kohe kauaigatsetud off-season. Pärast seda hakkan tasapisi laduma põhja 2027. aastaks.
