Minus elab salajane võistlejahing.
8.august, palavalt kaunis suvepäev Elvas terendas ees, olles minu esimene ühisstardist alguse saav rattavõistlus! Kes ees, see sees. Täpselt sellest lähtus sama päeva varajane hommikune äratus ning Elvasse minek, saades hea parkimiskoht ning mugav ligipääs EXPOle, kus leidus maitseid nii meelele kui kehale. Õhutemperatuur küündis varjus mitte-eestilikult ebamaise 30 ligi ja enne liigutama hakkamist oli juba ihu niiske. Samas, võis tunne tekkida ka ootusärevusest võistluse ees.
Olles harjunud varahommikul algavate jooksustartidega, sai mu välja valitud lühim ja harrastajatele sobivaim 20-kilomeetrine rattadistants alguse alles pärast keskpäeva. Pikima distantsi ratturid plaksutuste saatel teele saadetud, oligi aeg kiiver pähe kinnitada, kindad kätte panna, ratta selga hüpata ja teadmatusest raja ees starti sõtkuda. Lootsin kohta viimases stardigrupis, et kõik agarad saavutussportlased endast ette lasta ning mitte kellelegi ette jääda. Nii see ei läinud. Numbri järgi olin hoopis eelviimasesse gruppi asetatud. Kuna sealne seltskond paistis rahumeelne ja seltsiv olevat ning ratas ratta kõrval võitlus ei olnud, rahustas see teadmine meele maha. Seesmine saavutussportlane minus ärkas üle aastate talveunest ja juba enne starti tundsin, et ehk võiks natukene ikka pingutada. Peas olin enda jaoks markeerinud 20 kilomeetri läbimiseks maastikul 1,5 tundi. Tagantjärgi mõelduna näib nagu oleksin läinud matkale, mitte võistlema. Etteruttavalt võib öelda, et nii kaua aega sugugi ei läinud. 55 minutit ja 30 sekundit hiljem olin enda jaoks finishispurdi järgselt joone ületanud. Kogu outfit täiesti segi higistatud, juuksed kiivri all ja sokid jalgades veelgi enam.
Ikka pendeldas mu peas küsimus, kuidas see rada nüüd nii meeldivaks osutus? Algus ja lõpp olid eelneva, Kullamaa, rajagagi sarnaselt asfaldil ning võimaldasid kiiremat edasiminekut. Stardist minekul oli muidugi skepsis suur, kaua rada nii lihtsalt ikka kesta saab. Kus ja millal hakkavad singlid ning kitsad metsarajad, kus lenks vaat et puule pihtagi läheb? Lõike, kus otseselt kellestki parima tahtmise juures mööduda poleks saanud, oli minimaalselt kui üldse. Kui rääkida mu lemmikutest ratas-käe-kõrval hetkedest, oli neid sel korral tõesti naeruväärselt vähe. Tundsin lausa iseenda ees vaprust, et seesmised hirmudeemonid minust võitu ei saanud. Esimene blokk tekkis suhteliselt alguses ühe tõesti suure ja teadmata sügavusega mudase lombi ees, kust hopsti rattalt maha hüppasin. Sekund mõttepausi ja nägemist, et ega sellest olukorrast kuiva jalaga ei pääse, olin taas ratta seljas ja lootes, et mudaauku kinni ei jää, alistasin esimese takistuse. Plusspunktid iseendale ja sõit sai jätkuda. Sõit kruusasel teel ei pakkunud erilist pinget, väljakutset ega toonud minus muid mitte kõigi meeldivamaid tundeid esile.
Saavutanud enesekindluse, et sellest võistlusest võib lausa hea mälestus jääda, tõstsin tempot, veel end veidi tagasi hoides, et kui keegi vähegi peaks tahtma mööduma, annan talle selleks võimaluse, tõstis minust pead väike elajas, kes hakkas tunnetama konkurentsi teiste kaasvõistlejate suhtes. Sel hetkel ehk kuskil distantsi teises pooles tundsin, et tahan endast anda rohkem kui stardis plaanis oli. Esialgsest eesmärgist elusana lõppu jõuda, oli saanud tahtmine pingutada. Veidi nii, et veremaitset oleks suus tunda.
Tõusud-langused rajal sai mulle endale suure üllatusena seekord KÕIK ratta seljas alistatud. Järelikult on teatav areng toimunud. Eelkõige vaimsel tasandil, sest kukkumise füüsiline külg pole midagi selle kõrval, kui kontroll kaob. Samuti leidus raja servas nii mõnigi meeldiv kaasaelaja, kelle väline innustus enda minekule veelgi hoogu juurde andis.
Suurimaks õnnestumiseks ja maasikaks kogu esimese rattavõistluse juures pean lõpuspurti. Hoolimata sellest, kuidas see võis või ei võinud kellelegi teisele paista, andsin neil viimastel meetritel endast maksimumi. Olin nii otsustanud ja juhindusin kõik-või-mitte-midagi printsiibist. Kokkuvõtvalt ei ole võistlemise, võitlemise ja pingutamise tahe minus kuhugi kadunud. On vaja vaid kohta, kus end rakendada!
Olgu Su elus miski, mis Su silma särama paneb ja ‘’üle laipade minema’’ viib. Selline entusiasm on edasiviiv ja vägev!
Kaili Kuusik
