Näib, et rattasõidust üledoosi saanud mõõna kiuste tuleb esimesele maastikurattahooajale järgi ka vähemalt teine. Pärast seda kui esimese hooaja lõppenuks saab kuulutada. Sinna on veel kuu-kaks aega.
Mis eestlane ma oleks, kui võistluse kirjeldus ei hakkaks ilmateatega? Ilm oli minu rajal olemise ajal fantastiline. Pärispäriselt hea sügisese olemisega võistlusilm, kus päike oli pilve tagant tunnetatav, rada kuiv, tuul olematu ning sademed püsisid kenasti pilve taga peidus. Kes pikemaid distantse, kui poolmaraton läbida olid otsustanud, jäid vihma alla, mis mu tuju automaatselt alla oleks viinud. Eriti Jõulumäe rada silmas pidades, oi-oi!
Hommik algas traditsiooniliselt kenasti küllusliku pudruga ning nentimisega, et ega ratas nii prioriteetne toode pole, et sellesse kui oma lapsesse suhtuks. Eelmisest trennist kergelt mudasena sai tee Pärnumaale ette võetud. Jõulumäega ei olnud eelnevalt seotud teab mis imelised mälestused, sest rullsuusk + algaja + sealne rada = hirm viiendas astmes. Hommikuunisus veel näos ja peas, puudusid ka otsesed suured eesmärgid või tahe aega-midagi-kedagi püüda. Elusalt ja tervelt finishisse, kõlas kui piisav motivatsioon, et end rattarüüsse ajada. Hommik algas tahtliku sadulavahetusega, mis mu ootused väga kõrgele asetasid. Rada muutus justkui teisejärguliseks elemendiks kogu päevas. Kui jooksumaraton päev enne ostetud ja esmakordselt kasutusse minevate kompressioonpõlvikutega kenasti läbitud sai, asi see siis uue sadulaga otse starti minna?
Kogu Jõulumäe rattamaraton oli üks ebatraditsiooniliste juhtumite kogum. Kui varem pole miski mind soojendust tegema ajanud, siis seekord sai see otsus tehtud, millest sündis vaid palju stardieelset ärevust. Peale kuklataguse mälestuse, teadmise ja nägemise, tunnetasin, KUI raske on saamatuna ratta seljas liivaluidetes, ja mitte ainult, edasi liikuda. Igasugu vahvaid tarkusteri, a’la ‘’Elu on nagu jalgratas. Selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda’’ ketras peas ja mis siin salata – nii on. Jõulumäe ei hellitanud mitte millegagi. Ebatasast pinnast leidus sirgetel, tõusudel, langustel ja just neil hetkedel, kui pilt tahtis eest ära minna, oli vaja minna anda, et mitte pikali kukkuda. Sellist jama ma endale lubada ei saa.
Kuna soojendus oli juba tehtud, lasin sihitul ringisõitmisel ärevust alandava toime tõttu jätkuda ka vahetult enne starti. Kolmandik rajast oli enne starti tehtud. Seda ma vähemalt arvasin. Mis see 21 kilomeetrit siis ära ei ole? ‘’Jõulumäe ei ole mingi Otepää ega Lõuna-Eesti’’, korrutasin ma endale enesekindlalt. Olles näinud GP starti ja teades, et mu start ei saa mõnel kergliiklusteel algavat, hakkas juba päris hirmus, et valmis ma selleks rajaks küll ei ole. Taaskordne jalutuskäik rattaga?!
Mälestused kolme nädala tagusest Elvast veel meeldivalt hinges, polnud muud kui rajale asuda. Esimese tõusu järgselt oli pea küsimärke täis, millega ma end jälle sidunud olen. Grupp oli mõnusalt koos, üllatuslikult jagus ruumi ja keegi kellelegi otseselt ette-jalgu ei jäänud. Esimestel kilomeetritel asus esimene maasikas. Tõus, kust ei näinud kedagi rattaga üles sõitmas. Milline rõõm mulle kui sarijalutajale. Jesss! Saab veidi puhata? Oleks ma vaid teadnud, et saan, mida tahan. Rattaga jalutamist ja olgem täpsed, jooksmist, tuli nii palju ette, et seekord kordi ei lugenud. Ratta GPS olude sunnil kilometraazi ei näidanud. Teatav tunnetus distantsi läbimise kohta oli sellegipoolest olemas. Jõudsin liiga mitmeid kordi mõelda, kas ma mäletasin, et poolmaraton on ikka 21km, mäletasin valesti või olen eksinud. Eksida küll ‘’jaksanud poleks’’. Vaevalt PM, GP ja maraton sama raskusastmega on, eks.
Rada oli kihvtilt tehniline ja sellisel määral süvenemist nõudev, et nimetaks seda lausa liikuvaks meditatsiooniks. Polnudki sekundikski aega millelegi rattavälisele mõelda. Üks praktiline probleem ilmnes – kui nii pühendunult sõita, pole aega juua, joogipunktides peatumisest rääkimata. Kurk kuivas rõvedalt, kuid sõit oli nii põnev, et ei lasknud end sel end väga mõjutada. Nii kui üks takistus sai ületatud, tuli nurga tagant järgmine ning nii terve aeg, mis muuseas ei olnudki 21 kilomeetrit. Tunnetuslikult oleks lausa 5km juurde pannud. Rattasõbra lemmikkaaslane Strava ütles selle kohta 23,96km ja ajaks 1:25:44. Teadmatus olevat õnnistus ning Jõulumäel ilmnes see viimasel kilomeetril. Elus on kilomeetreid kõiksugu vahenditega läbitud küll ja veel. 1-2 ja tehtud ta ongi. Mitte Jõulumäel. Üks mägi tervitas teist, teine kurv kolmandat ja kops oli niii koos, et peas puudusid igasugu mõtted. Asfaldilõiku, mida teatsin lõpus tulevat, ei olnud. Oli mõnevõrra varem ja sisuliselt ei olnud ka. Maastikurattamaraton oma parimas võtmes. Kiidusõnad rajameistrile!
Tase on vastav, et olen rattaklubide noorte kasvandikega võistlustules. Neist on tore ja õpetlik ümbritsetud olla. Ise ka rattamaastikul nagu väike laps, kes alles kõndima õpib. Kui välja arvata fakt, et kukkuda üldse ei taha. Uus ja mugav sadul paneb ehk rohkem heatujulisi treeninguid kogema ja võibolla on see hooaeg ka klippidest tingitud kukkumisteks valmis? Üks etapp on veel jäänud ja et oma närve säästa, jätan eeltöö rajaprofiili osas tegemata. Tuleb, mis tuleb. Ega tegemata ei jää.
Kaili Kuusik
